Nonii,
Täna ma tahaksin teile veidi jutustada, kuidas mina moe-ilu-piltide tegemise juurde jõudsin..
Ega siin ei olegi mingit konkreetset retsepti, igaüks jõuab oma tegemisteni omal moel. Noh, oma 27 eluaasta jooksul olen teinud nii mõndagi ja viimase kümnendi jooksul olen aktiivselt eneseotsingutega tegelenud. Ei mina ei olnud ka see, kes kuue aastasena juba teadis, et tahaks fotograafiks saada. Esimese peegelkaamera (millega ma praegugi pildistan) ostsin ma vaid 2 aastat tagasi.
Olen õppinud hoopiski reisikorraldust, kuid selles valdkonnas ei ole (veel) väljundit leidnud. Proovisin ka pisut reisikonsultandi tööd, kuid pikad päevad arvuti taga rutiinset tööd teha ei olnud ka päris minu teema. Vahelduseks olin ka lokaalis Kivi Paber Käärid teenindajana tööl. Respekt neile, kes seda igapäevaselt teevad 🙂 Viimane tööots oli mul Toompeal eralasteaias esialgu abiõpetajana, ning seejärel juba sain ka proovida pisut lasteaiakasvataja ametit. Ma olen oma elu jooksul meeeeletult palju lapsi hoidnud ja lastega on mul hea kontakt. Õpetaja amet on ka tegelikult väga põnev ning kus saab ka oma loovust rakendada. Et mulle üldislt meeldis! Kuid eks lastega töötamine on ka väga vastutusrikas töö. Jätsin ka tol korral lapsed sinna paika, kuna plaan oli jällegi maailma avastama minna.
Aga kuidas ma siis ikkagi fotograafia enda jaoks avastasin? Meil elukaaslasega oli juba ammu plaan, et mingil hetkel võiks veel välismaale elama minna. Mõtlesin, mis võiks olla see minule sobiv töö, mis ei oleks asukohast sõltuv.. FOTOGRAAFIA! Nii ma siis endale fotoaparaadi soetasin ja hakkasin klõpsima. Esialgu muidugi loodust, sest ma kartsin inimesi 😀 Käisime ka eelmisel sügisel vällamaal, kuhu plaanisime kauemaks jääda, kuid kodu on ikka kodu. Reisida ma armastan, aga kodus on ikka kõige parem. Ausalt! Ja nii me tirinal tagasi tulimegi.
Mul oli selleks ajaks väike huvi beauty-fashion piltide vastu tekkinud. Siis ma panin oma mõtted paika, et nii Aliis.. nüüd tuleb tegutsema hakata! Peab oma unistuste poole püüdlema. Ja nii ma vaikselt pihta hakkasingi. Mind valdasid ka muidugi mõttetud hirmud, et kuidas ma siis ikkagi algust teen. Et mul ei ole ju tiimi jne. Jah tõsi, ega need inimesed niisama taevast alla kukugi. Tuleb otsida, kirjutada, suhelda ja siis üks hetk avastadki, kui palju sinu ümber tegelikult andekaid ja toredaid inimesi on, kes tahavad sinu tegemistes kaasa lüüa. Hirm tuleb peast välja kodeerida – siis hakkavad asjad juhtuma!
Ja käsi südamel ütlen ma praegu, et mu viimane poolaasta on maailma põnevaim olnud 😉 Lõpuks ma tõesti tunnen, et see on minu teema. Tahaks loota, et nii see ka jääb. Kuigi ma olen suhteliselt kärsitu iseloomuga, tahan kõike kiiresti saavutada ja nii..aga praegu ma küll võtan rahulikult. Las aeg näitab, kuhu ma sellega jõuan. Kes tasa sõuab, kaugele jõuab (legendaarne!). Eks see fotograafia vajab omajagu enesedistsipliini, sest sa oled ikkagi ju iseenda peremees (mis on minu jaoks muidugi super boonus), keegi ei ütle sulle ette, mida sa täna tegema pead. Ise peab pusima ja tegutsema. Jah, vahel on ka hetki, kus motivatsioonist jääb puudu. Kuid see on ok, see on inimlik! Tuleb uus inspiratsioon jälle peale ja elu läheb edasi.
Tahangi ka veel tänada neid häid inimesi, kes on minu mõtteid ja fantaasiat toetanud minu tegemistes kaasa lüües – kõiki jumestajaid, juuksureid, modelle, õmblejaid, stiliste. Ma nimesid veel ei nimeta ja asjaosalised ise teavad 😉 Ilma teieta ma ei saaks teha oma unistuste tööd. Aitäh!
Järgmisel korral ma tahaks teile rääkida ühest shuudist Johannaga, kust minu huvi beauty/fashion piltide vastu tegelikult peale hakkaski. Väike vihje:
Niiet püsige lainel ja järgmise korrani,
Aliis
