Hei!
Täna siis, nagu lubatud, räägin oma fotofshoodist Johannaga. See leidis aset ikka mõnda aega tagasi, üle poole aasta tagasi kindlasti. Ega ma enam täpselt mäletagi, kuidas ma Johannani jõudsin. Kui ma otsustasin, et tahaks hoolega portfooliot tegema hakata, ma lihtsalt kammisin facebooki, modellide gruppe ja ma ei kujutagi ette kuidas veel. Ja kuidagi ma igatahes Johanna avastasin. Tol hetkel oli veel nagu natuke imelik kirjutada, et “hei kuule kas sa pildistama tahad tulla”. Nüüdseks ei ole see variant üldse imelik 😉 Et jah, nii ma siis kirjutasin talle, palusin kaamera ette ja hops, ta oligi nõus. Jee! Johannal on modellikogemust siit-sealt ja seepärast tekitas see shoot eriti põnevust. Mul ei olnud varem modellide pildistamise kogemust olnud.
Enne oma pildistamiste planeerimist ma kogusin tasapisi mõtteid Pinterestist. Ega pea prügikast pole, kõik mõtted ei saa ka omast peat tulla 😉 No Pinterest on igatahes ülim koht, kust ideid saada. Inspiratsiooni leidmine teiste töödest on täiesti ok! Kuna fotograafidel on reeglina omane “käekiri”, siis kopeerida on üsna keeruline.
Kui mõned mõtted kogutud olid, siis võtsin miski idee ette ja hakkasin planeerima. Tol korral jäigi silma üks pilt naturaalsest punapeast, kellel oli peas punutis. Mõeldud ja üsna varsti ka tehtud! Kaasasin oma, juuksurina töötava, toreda sõbranne Jane ja kelle kaudu tutvusin ma ka armsa jumestuskunstniku Railiga. Oligi pisitiim koos.
Põhirõhk oli portreepiltidel, või õigemini lähipiltidel. Ma ei hakanud suuri kostüüme ja asju välja mõtlema. Palusin Johannal mõne minimalistlikuma pluusi selga panna, milleks osutus must polo. Jumestuse ja soenguga tegelesime Ilusalv meigitoas. Kuna Johannal on endal nii põnevad ripsmed ja kulmud, siis ei tahtnud neid värviga üle uputada. See-eest huul sai kenasti käre, mis oli minu arvates väga efektne. Pildid sündisid väga lihtsate vahenditega. Mõni fine art stiilis klõpsu tegin meigitoas ja kuna juhtus olema mõnus soe ilm väljas (detsembris), siis haarasin Raili salongist ilusa toolikese kaenlasse ning suundusime tänavale. Silmasin ühte mõnusat tumerohelist ja teist oranžikat aeda, mille abil saimegi pildid kätte.
Igatahes sain ma selle shuudiga moepiltide pisiku ja selles võib Johannat süüdistada 😉 Ja oiiii kui põnevad on veel inimeste silmad. Pilte töödeldes ma alati upun neisse. Väga lummav ma ütleks!
