Foto sünnilugu
Tänu minu kuldsete kätega jumestuskunstnik Heldile tekkis võimalus kasutada Linnateatri ruume pildistamiseks. “What does the fox say” ongi esimene tulem.
Kostüüm (kleit, kingad) sai juba mõnda aega tagasi ära laenutatud ning riietuse ümber oli vaja teema mõelda. Kleit ja kingad on oma olemuselt suhteliselt ekstravagantsed ning ma ei tahtnud, et tulemus oleks läbinisti viisakas ning pidulik, vaid pigem väikese vimkaga. Et kindla peale mängida, valisin modelliks Marili, kes oskab alati igasse konteksti adapteeruda.
Olen viimasel ajal palju pildistanud kodustuudios, kus taust on minimalistlik ja valgus on minu kontrolli all, siis minnes jälle üsna hämaratesse ning tavapärasest erinevatesse ruumidesse oli taaskord tore väljakutse. Kuigi Linnateatris on palju põnevaid ruume, täis värve ja erinevaid aksessuaare, valisin selleks shuudiks pigem tagasihoidlikuma nurgakese.
Klõpse sai mitmeid erinevaid, kuid põhipildi aluseks valisin just selle before/after pildi ülemise kaadri. Juba pikka aega tahtsin katsetada kanga lendlemist, mida siis vastavalt vajadusele hiljem photoshopis kokku sulatada. Aitäh Heldi, kes sa viitsisid seal selle kangaga tuuseldada, et ma saaksin vajalikud klõpsud kätte 😉 Algselt ma tegelikult kahtlesin, kas see kangas sinna üldse sobib või kas ta annab miskti juurde.. kui ma lõpuks otsustasin pildi peale ka rebase keevitada, siis nagu tundus, et ohh – ongi sürrim. Miks rebane? Aga miks ka mitte! Ja mulle nii meeldis just see rebane, veidi arusaamatult Marilile otsa vaatamas. Kuna ma ei ole palju fotomanipulatsioonidega katsetanud, siis läks ikka “pisut” aega, et ta ka sinna pildile nö istuks.
Lõppkokkuvõttes olen ma rahul, et just selline kombo sai. Kõik komponendid nagu tasakaalustavad üldist pilti. Kui ma ei oleks kangast kasutanud, oleks vasak nurk väga tühjaks jäänud ning teatri viltused seinad oleks veel paremini esile kerkinud 😀 Samuti modelli poos ja kahtlane rebase olemasolu sobisid mulle väga hästi.
Algse pildi tonaalsus oli minu jaoks liiga külm ja kalk. Isegi kleidi roheline tundus olevat pigem türkiis – timmisin ka seda. Kuigi toore faili pealt ei olnud lampide mõnus soe kuma eriti mõjuv, siis otsustasin pildile üleüldise sooja oleku luua. Kui prooviksin antud foto mõnda žanri sobitada, siis seoksin omavahel mood/ilu/fantaasia. Ja kuna siin on fantaasia moment olemas, lubasin ma endale veel pisut kunstilisemat lähenemist. Nimelt kasutasin ma õlimaali efekti, seda aga üsna minimaalselt. Selle feature‘iga saaks muidugi totaalselt hulluks minna, aga ma püüdsin mitte üle võlli minna. Lisasin vaid õrnalt, et tulemus jääks mõnusalt siidine ja kreemjas.
Kasutasin lisaks olemasolevale valgusele ka oma ühte püsivalgustit, mis valgustas modelli paremalt poolt. Järeltöötlusega sai muidugi valgust üsna palju korrigeeritud ning ka mõned häirivad detailid eemaldatud. Kui rebane oma koha pildil oli leidnud, hakkas mul peas automaatselt üks laul kummitama.. sealt ka siis pealkiri 🙂
Tiim:
Foto: Aliis Sinisalu Photography
MUAH: Heldi Aun-Trepp
Modell: Marili Kõiv
